Riskiredel konverents – teekond märkamisest mõistmiseni ja mõistmisest hoidmiseni

Veebruaris kogunesid Kuressaares taas hariduse, noorsootöö, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna ning korrakaitse spetsialistid, et keskenduda noortele. Seekord aga veidi teise nurga alt – mitte ainult sellele, kuidas noori toetada, vaid kuidas hoida neid, kes iga päev noori toetavad.

Riskiredeli teekond on olnud sisuline ja järjepidev. 2023. aastal sõnastati oluline arusaam: riskikäitumine ei ole probleem iseeneses, vaid märk millestki sügavamast. 2024. aastal vaadati käitumise taha ja räägiti traumast – sellest, kuidas minevik võib mõjutada noore tänast toimetulekut. 2026. aasta konverents tõi esile lihtsa, kuid tähendusliku tõe: kui spetsialist on kurnatud, ei pruugi ta enam märgata. Ja kui märkamist ei ole, jääb noor üksi.

Psühholoogiline esmaabi 

Üheks oluliseks teemaks oli psühholoogiline esmaabi – lihtne, inimlik ja õpitav oskus, mis on jõukohane igaühele. Meelis Juhandi rääkis sellest, kuidas kriisiolukorras on oluline esmalt veenduda ohutuses, pakkuda meditsiinilist abi ning seejärel kuulata ja toetada. Sageli piisab rahulikust kohalolust, hinnanguvabast kuulamisest ja baasvajaduste täitmise aitamisest. Inimesed taastuvad paremini siis, kui neil on turvatunne, lootus ja ühendus teistega. See põhimõte kehtib nii kriisis oleva inimese kui ka spetsialisti enda kohta.

Abistaja varjupool

Loovterapeut Maria Šulman rääkis abistaja varjupoolest – tundest, et „liiga palju on minu sees“. Kui spetsialist reguleerib pidevalt teiste inimeste ärevust ja traumakogemusi, kuid ei tegele enda ressurssidega, võib tekkida kaastundeväsimus, tuimus või sisemine tühjus. Emotsionaalne kurnatus ei tähenda lihtsalt väsimust, vaid tunnet, et enam ei ole endast midagi anda. Lahendus ei ole alati keeruline. Loovus – olgu see joonistamine, kirjutamine või muu rituaalne tööpäeva lõpetamine – aitab piire taastada ja töö ning isikliku elu vahel selgemat joont tõmmata.

Politsei uurija Anastassija Eier avas kuulajatele seksuaal- ja lastevastaste kuritegude maailma varjupoole. Need lood ei jää ainult toimikutesse – need tulevad tihti kaasa unenägudesse. Spetsialisti emotsionaalne koormus, ärevus või tuimus ei ole nõrkuse märk, vaid normaalne reaktsioon ebanormaalsele sisule. Noor tajub kiiresti, kui spetsialisti tähelepanu hajub või nendevaheline suhe muutub pelgalt protseduuriks. Seetõttu on spetsialisti enesehoid otseselt seotud noore heaoluga.

Ennetus algab täiskasvanust

Superviisor Tiina Merkuljeva tõi välja, et statistika kinnitab, et spetsialistide koormus on kasvanud – suur osa õpetajatest kogeb kõrget stressi ning märkimisväärne vaimse kurnatuse risk on politseitöötajate seas. Samas peab enamik spetsialiste oma tööd tähenduslikuks. Küsimus ei ole motivatsioonis, vaid jätkusuutlikkuses.

Oluliseks märksõnaks oli supervisioon kui taastumise ruum. Supervisioon on turvaline koht emotsioonide mahalaadimiseks, eetiliste dilemmade mõtestamiseks ja professionaalse identiteedi hoidmiseks. See aitab ennetada teisese trauma kuhjumist ning taastada empaatiavõimet. Lisaks rõhutas ta organisatsioonide rolli: selged rollipiirid, realistlik töömaht, toetav juhtimine, regulaarne kolleegidelt õppimine ja abi küsimise normaliseerimine loovad keskkonna, kus spetsialist ei jää üksi.

Riskiredel 2026 ei pakkunud kiireid lahendusi, vaid kutsus peatuma ja vaatama ausalt otsa küsimusele: kuidas meil endil päriselt läheb? Sest ainult siis, kui spetsialistil on sisemist ruumi ja rahu, suudab ta märgata noore vaikset appihüüdu. Seekordne konverents kinnitas, et ennetustöö ei alga ainult noorest – see algab täiskasvanust, kes suudab olla kohal. Hoitud töötaja ei tähenda täiuslikku töötajat, vaid inimest, kes teab oma piire, oskab abi küsida ja kasutab olemasolevaid ressursse.

Lõpuks taandub kõik ühele lihtsale tõele: hoitud töötaja märkab noort, ja märgatud noor ei jää üksi.

Tiina Luks 

Saaremaa noorsootöö keskuse juht

Gabriela Rooso 

Saaremaa toetava hariduse keskuse juht